Kunstliku grafiidi ajaloolist tausta ja arengut saab jälgida keskpaigast -19 sajandi keskpaigast, kui süsiniku materjalide nõudlus suurenes elektrokeemia ja elektrotermiliste väljade arendamisega, mis edendasid kunstliku grafiidi uurimist ja arendamist ja rakendamist. . Aastal 1886 leiutasid ameeriklased Kastner ja Acheson meetodid amorfse süsiniku muundamiseks grafiidi kristallideks, mis tähistasid kunstlike grafiidi elektroodide sündi. Seejärel ilmusid Achesoni grafitiseerimisahju ja Kastneri grafitisatsiooniahju vastavalt 1895. ja 1896. aastal. Umbes kümne aasta pärast toodeti kunstlik grafiit tööstuslikul tasandil. 1. Kunstlik grafiit viitab tavaliselt tahkete materjalide, näiteks grafiidi elektroodide ja isostaatilise grafiidi blokeerimisele, mis on valmistatud süsiniku toorainest, mille lisandite sisaldus on agregaatidena ja söetõrv sideainena selliste protsesside kaudu nagu partii, sõtkumine, vormimine, süsinika ja graafimine.
Erinevus kunstliku grafiidi ja loodusliku grafiidi vahel: kunstlik grafiit on grafiit, mis on valmistatud kunstlike meetodite abil. Peamiste toorainete hulka kuuluvad naftakoks ja asfalt, mis on pärast kõrgtemperatuuriga töötlemist väga grafitiseeritud. Naturaalne grafiit on oma olemuselt olemasolev grafiidi mineraal, erineva puhtuse ja kristallvormidega.